Plastikust farmaatsiapudelite puudused

Sissejuhatus

Plastpudeleid kasutatakse ravimite pakendamiseks laialdaselt, sest need on kerged, purunemiskindlad ja odavad toota. Neil on ka piirangud. See artikkel käsitleb peamisi neist: keskkonnamõju, sisuga suhtlemine, probleemid taaskasutusega ja kompromissid klaasiga võrreldes.

Keskkonnamõju

Enamik plastpudeleid on valmistatud fossiilsetest polümeeridest, mis ei lagune biooniliselt. Kui neid hooletult kõrvaldatakse, püsivad need keskkonnas väga pikka aega ja suurendavad plastireostust. Nende tootmine kasutab ka energiat ja tooraineid.

Taaskasutus on põhimõtteliselt võimalik, kuna paljud pudelid on valmistatud levinud polümeeridest, nagu HDPE, PP või PET. Praktikas sõltub see mitmest tegurist:

• Kohalik kogumine: kõik piirkonnad ei võta farmaatsiapakendit olmejäätmete taaskasutusse.
• Segatud komponendid: korgid, tihendid, sildid ja garantiiribad valmistatud erinevatest materjalidest raskendavad sortimist.
• Jäägid: toote jääkidega pudeleid võidakse kohalike reeglite kohaselt tagasi lükata.

“Biolagunevad” plastid ei ole lihtne lahendus. Paljud lagunevad ainult tööstuslikes kompostimistingimustes, mitte jõgedes, merevees ega tavalises prügilas.

Suhtlemine sisuga

Plastid sisaldavad lisaaineid, nagu stabilisaatoreid ja värvaineid. Teatud tingimustes võivad nende ainete väikesed kogused või polümeer ise sisusse migreeruda. See on tõenäolisem õlide, alkoholipõhiste või muid lahusteid sisaldavate koostiste puhul, pikaajalise ladustamise korral ja kuumusega kokkupuute korral. Mõned plastid laseb aja jooksul läbi ka väikeses koguses hapnikku või niiskust.

Kui palju see oluline on, sõltub polümeerist, koostisest ja hoiutingimustest. Farmaatsiapakendit reguleeritakse ja testitakse ühilduvust, seega võib sobiv plastikvaliteet olla täiesti asjakohane. Oluline on, et ühilduvus tuleb kontrollida iga toote puhul eraldi, mitte eeldada.

Plastpudelite taaskasutamise probleemid

Tühjade ravimipudelite täitmine kodus ei ole soovitatav. Peamised mured on järgmised:

• Hügieen: keermete, korkide ja pinnakriimustuste jäänuseid on raske täielikult puhastada ning nendesse võivad kasvada mikroobid.
• Kulumine: korduv pesemine, kuumus ja kasutamine võivad plastikut kriimustada või lagundada, mis võib suurendada koostoimet uue sisuga.
• Segiajamine: eelmise toote jäägid või vana silt võivad põhjustada doseerimis- või tuvastusvigu.
• Kadunud kaitse: tihendid, manipuleerimist näitavad elemendid ja lastekindlad korgid ei toimi ettenähtud viisil, kui need on avatud ja taaskasutatud.

Kasutage ravimeid originaalpakendis, välja arvatud juhul, kui apteeker või arst soovitab teisiti.

Plast või klaas: kompromissid

Klaas valitakse vedelike, õlide ja tilkade alternatiivina sageli seetõttu, et see on keemiliselt inertne ja gaaside suhtes läbitamatu. Merevaigukollane klaas filtreerib osa valgusest, mis aitab valgustundlike koostisainete puhul. Klaas on enamikes piirkondades ringlussevõetav ja seda saab korduvalt taaskasutada.

Sellel on ka oma puudused:

• See on raskem, mis suurendab transpordi kaalu.
• See võib puruneda, seega vajab käsitsemine ja saatmine rohkem hoolt.
• Korgid, lutid ja tihendid on endiselt valmistatud teistest materjalidest, seega tähendab ringlussevõtt sageli osade eraldamist.

Ükski materjal ei ole igal juhul parem. Õige valik sõltub koostisest, nõutavast säilivusajast, annustamismeetodist, regulatiivsetest nõuetest ja logistikast.

Tilkade ja vedelike jaoks 5–100 ml pudelites pakume merevaigukarva klaasist DIN18 tilguti-pudeleid ja kokkupandud tilgutiid, sealhulgas manipulatsioonikindlaid ja lastekindlaid versioone.

Oglejte si kapalke in steklenice DIN18 v naši trgovini

Kokkuvõte

Plastikust ravimipudelite peamised puudused on nende keskkonnajalajälg, ebaühtlane ringlussevõtt, võimalik koostoime teatud koostistega ning taaskasutamise riskid. Klaas väldib osa neist probleemidest, kuid lisab kaalu ja purunemisohtu. Testige pakendit oma konkreetse tootega, kontrollige kehtivaid määrusi ja valige materjal nende alusel.